Huviharidus väärib senisest suuremat tähelepanu, riiklikult mõtestamist ja eesmärgistamist rahvastiku üldise arengu kontekstis ning ka tervikliku süsteemina korrastamist, sedastab Egge Kulbok-Lattik oma kommentaaris.
15. aprilli konverentsil “Tark ja tegus Eesti 2035”, juhatati sisse uue haridusstrateegia loomise protsess, mis juunis jätkub ja valmib aastal 2021. Haridusstrateegia hõlmab nii hariduse, teaduse, keele kui ka noorsootöö valdkondi, mis igaüks on mahukas ja teemaderohke, ning konverentsil need kõik kiirkorras ka üle käidi.
Kõigepealt tutvustati Eesti tulevikuhariduse visiooni, mida esitlesid eelnenud arutluste ja analüüsi tulemusena kolme ekspertrühma juhid (väärtuste, sidususe, konkurentsivõime), Tartu ülikooli professorid Margit Sutrop, Marju Lauristin ja Raul Eamets. Nad püüdsid määratleda nii üldisi suundumusi kui ka oma töörühma fookust arvestades – milline on maailm ja Eesti aastal 2035 ja milline on tulevikusobilik hariduskäsitlus.
Muuhulgas kerkis esile uusi termineid, näiteks “õmblusteta haridus”, millega rõhutati elukestva õppe, huvihariduse ja mitteformaalse hariduse tähtsat osa tulevikus “õmblusteta“ ja terviklikult toimivas haridussüsteemis.
Alljärgnevas vastukajas keskendugi huvihariduse ja mitteformaalse hariduse teemale.
Muusaline huviharidus
Tulevikuhariduse konverents oli meeleolukas: info ja arutlused vaheldusid teatraalsete sketšidega, muusikapalade ja õpilaste loominguliste tantsuetendustega. “Muusaline” huviharidus oli täiega kohal, turgutas vaimu ja lõi loomingulise õhkkonna.
Seda kriipivam oli vastuolu, kui ilmnes, et visioonides küll igati kesksena olemas, ei esinenud ministeeriumi strateegiadokumentides mõistet “huviharidus” enam mitte kordagi. Kuna huvihariduse teemaga seonduv paikneb “noorsootöö egiidi all”, siis dokumentides rõhutati üksnes noorsootööd vanuses (7-26). Rõhutati noorsootöötajate keskset rolli haridusväljal, mis on kahtlemata oluline, sellega saab ainult nõustuda.
Samal ajal tekitas küsimusi, miks terminid “huviharidus” või ka “mitteformaalne haridus” ministeeriumi strateegilistelt skeemidelt puudusid. Isegi kui huviharidus kuulubki ministeeriumi “noorsootöö” valdkonda, siis miks ei mainitud Eesti haridusstrateegia ametlikus retoorikas kordagi huviharidust?
Kas ei kaasne mitte “huvihariduse” termini kõrvaldamisega Eesti ametlikest haridusdokumentidest inimarengu võimalusi vaesestav hariduskäsitlus, millel pikemas perspektiivis võib olla kahjulik mõju Eesti kultuuri, keele ja hariduse jätkusuutlikkusele?
Probleemipüstitus
Väidan, et ühiskonnal, milles kehtiv hariduskäsitlus välistab ametlikus retoorikas huvihariduse, ega mõtesta antiigist pärit muusalise (kunstide, spordi) hariduse tähtsust, pole vaenlast vajagi, see hävitab end pikemas perspektiivis ise – plebeistudes. Sest kultuuriloome ja ülekande mehhanism seisneb tähenduse andmises.
Kui muusaline huviharidus pole väärtustatud retoorikas, siis – eriti väikses ja kihistunud ühiskonnas – võib see tekitada reaalse kultuurikatkestuse ohu.
Esiteks. On ju teada, et ütlustega kujundame diskursuse, retoorikaga anname edasi hoiakuid ja väärtusi, mis vormivad praktikat. Välistamine retoorilisel tasandil – või huvihariduse käsitlemine kõrvalise, kitsalt noortevaldkonna alateemana – on juba viinud huvihariduses töötavate inimeste ameti ja kutselise identiteedi hägustumiseni, mis mõjub halvasti valdkonna arengule.
Juba mitmeid aastaid on püütud juurutada huvihariduses üldise mõistena noorsootöötaja nimetust. Samal ajal tõrguvad mõte ja keel pidamast näiteks Kaie Kõrbi noorsootöötajaks, kuigi ta tegeleb tõesti laste ja noortega. Ikka tahaks öelda balletipedagoog või tantsuõpetaja?
On raske mõista, mis eesmärke sel moel saavutada soovitakse, kuid kui huviharidust iseseisva terminina pole, siis on keeruline väita, et huvihariduses töötavate inimeste töö ja amet on väärtustatud.
Teiseks. Millest terminoloogiline segadus on tingitud ja kuidas kujunevad põhjapanevad arengud Eesti haridusväljal? Kes võtab vastutuse, kui poliitikakujundus sünnib lühinägelikust vaatest? Kas napib uuringuid, mis aitaksid riiklikke eesmärke mõtestada?
Antud juhul viitab tõesti kõik sellele, et Eesti ajalooline huvi– ja vabaharidus, mis noorsootöö kõrval moodustab Eesti elukestva õppe traditsiooni ja olulise osa talendipoliitikast, on jäänud uurimata ja mõtestamata. Kuna teadmust selles vallas napib, siis ka poliitikute ja ametnike seatud prioriteedid neid väljendada ei saa.
Samal ajal on näiteks noortepoliitika Euroopa Liidu prioriteedina korralikult rahastatud valdkond ning uurimustega paremini kaetud, mistõttu rõhuasetus on Euroopa Liidu prioriteetsel noortevaldkonnal.
Kolmandaks. Eriti mõistetamatu on “muusalise” huviharidusega seotud teema riiklik ignoreerimine Eesti arenguloolist konteksti arvestades. Teame ju, et laiema kultuuriavalikkuse teke on olnud seotud 19. sajandi lõpu kultuurilise emantsipeerumisega, mis sai poliitilise enesemääramise aluseelduseks.
Selleks, et taotleda härrasrahvastega võrdsemat staatust ja õigusi ühiskonnas, tuli eelnevalt kultuuriliselt ja hariduslikult võrdsemaks saada. Selline pürgimus tuli ka üldrahvalikult (massiliselt) omaks võtta.1
Kuidas eestlaste tee kõrgkultuurini käis? Eks ikka läbi “muusalise vabahariduse”, “harrastuskunsti”, mis on aluseeldus professionaalse kunstikultuuri kujunemisele.
Sajandeid tööd rügava maarahva jaoks ei olnud juurdepääs muusalisele kunstiharidusele sugugi enesestmõistetav. See juurdepääs võideldi kätte ja rajati kogukondade endi poolt, ehitati seltsimajad, kus olid lava ja saal.
Eesti kultuuriline emantsipatsioon sai alguse rahvaharidusest ja püüdlustest kunstide poole: ilmnes, et inimestes pakitses soov tegeleda koorilaulu, tantsu– ja näitekunstiga, maalida ja sportida – end kunstiliselt väljendada. Seda ajaloolist rolli arvestades on huviharidust puudutav riiklik amneesia, mis kestnud juba pikemat aega, kurb ja arusaamatu.
“Riiklik huvihariduse lisarahastamise mudel töötati välja kultuuriministeeriumis, rakendab seda aga haridus- ja teadusministeeriumi noorsootöö valdkonna rakendusasutus Eesti Noorsootöö Keskus.“
Kuidas huviharidus tänapäeval Eestis toimib?
Taasiseseisvunud Eestis on huviharidusega seonduvad teemad antud kohalike omavalitsuste hallata (KOKS),2 mis on loonud erinevate kildudega mosaiigi: on mitmeid omavalitsusi, kus huviharidus on väga hästi korraldatud.
Riigi tegevused huvihariduses on pihustunud mitme ministeeriumi vahel: riiklik huvihariduse lisarahastamise mudel töötati välja kultuuriministeeriumis, rakendab seda aga haridus- ja teadusministeeriumi noorsootöö valdkonna rakendusasutus Eesti Noorsootöö Keskus, sest juriidiliselt on huviharidus määratletud noortepoliitika valdkonnana, eesmärgiga “luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks”.3
Nõnda on see alates 2004. aastast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ja harmoneeriti mitmeid poliitikaid, ka euroopalik noortepoliitika leidis oma kindla koha Eesti hariduspoliitikas. Seetõttu on seaduses ka huvihariduse mõjusid mõtestatud eeskätt noorte (7-26) loovuse ja annete avastamise, sotsialiseerumise ja aktiivse eluhoiaku kujunemisena.
Mõistagi on noorsootöö väga tähtis ja huviharidusel on selles töös ka kaalukas osa: kui inimestele ei võimaldata noorelt erinevate eluvaldkondade tundmaõppimist, siis võib olla raskem leida üles oma kutsumus – loomupärastele eeldustele ja annetele vastav töö, mis õnnelikuks teeb ja eneseteostust pakub.
Kuid lisaks noorsootööle tegeldakse huviharidusega ka kultuuriministeeriumi allasutustes: näiteks rahvakultuurikeskuses ja Laulu– ja Tantsupeo sihtasutuses, kus tähelepanu on suunatud kõigile eagruppidele pärimus– ja rahvakultuuriga seotud huviharidusele. Ja loomeliitudes, nende allorganisatsioonides tegeldakse harrastuskunstide huviharidusega.
Lisaks tegeldakse huvihariduse kui mitteformaalse haridusega veel muuseumides, loodus–, teadus– ja avastuskeskustes, mille arendustegevusi suunab Eesti Teadusagentuur.
Omaette maailm on vabaharidus ja selle võrgustikud: rahvaülikoolides, täiskasvanute koolituskeskustes, eakate päevakeskustes pakuvad võimalusi tegeleda nii kunstidega, kui ka igasuguse praktilise enesetäiendusega (näiteks keele– ja arvutiõpe, sotsiaalsed oskused, aiandus jms), sh huviharidusega.
Niisiis on “huvihariduse väljal” palju eri töövorme (riiklikud eel– ja kutseõppeasutused, kohalike omavalitsuste muusika– ja kunstikoolide võrgustik, erakoolid, stuudiod, kursused, koolitajad jne), mis on suunatud nii lastele, noortele, täiskasvanutele kui ka eakatele.
Võib öelda, et huviharidus katab kõiki eagruppe, sest huvi on filosoofiline mõiste, mis tähistab üldinimlikku omadust. Huvil põhineb igasugune viljakas õppimine, looming ja laiemas mõttes ühiskonna innovatsioon ning areng. Huvipõhine tegutsemissoov võimaldab enesearengut, eneseteostust ja saadab inimest hällist hauani, elukestvalt.
“Uue haridusstrateegia koostamise kontekstis on õige hetk küsida: kas ei peaks püüdlema tervikliku, riiklikult eesmärgistatud, elukaarepõhise visioonini huviharidusest?“
Riiklikult eesmärgistatud huviharidus
Uue haridusstrateegia koostamise kontekstis on õige hetk küsida: kas ei peaks püüdlema tervikliku, riiklikult eesmärgistatud, elukaarepõhise visioonini huviharidusest? Praegu terviklik ja süsteemne korraldus puudub. Elukestva õppe juurutamise senine praktika HTM-is, lööb lahku täiskasvanutele suunatud täiend–, ümberõppe ja vabahariduse ning noorsootöö ja huvihariduse, seostades esimest aina enam tööturu vajadustega.
Võimalik, et see ongi parim viis nende valdkondade korraldamiseks. Kuid kindlasti ei ole hea mitteformaalses hariduses valitsev terminoloogiline segadus, samuti huvihariduses töötavate õpetajate korrastamata kutsete ja tasude süsteem.
Huvihariduses töötavate tantsu-, näitemängu-, muusika- või muude loominguliste oskuste õpetajad, kes tegelevad ringijuhtidena lastega väljaspool kooli, pole seaduse silmis mitte pedagoogid, vaid noorsootöötajad.4
Samal ajal on hästi teada, et muusika– , tantsu– või kunstiõpetajaks saamine eeldab erialaseid oskusi, mida õpitakse pikalt, pea pool elu, ning ei ole võimalik omandada noorsootöö erialal kolmeaastases bakalaureuseõppes.
Kuna kutse- ja ametialane identiteet on inimese elus keskne minapildi ja enesehinnangu kujundaja, siis antakse järjekindla professionaalse identiteedi hägustamisega, inimestele signaal, et nende amet või elukutse on väheväärtuslik, mis ei toeta ühtegi kunsti– ja kultuurivahendaja kutsega inimest ja põhjustab nn kognitiivset dissonantsi.
Ometi teame, et need kogukonnad, kus leidub inimesi, kes kohalikele lastele, noortele, täiskasvanutele või eakatele tantsu, laulu, robootikat või näitemängu, filmitegemist õpetavad, on sidusamad ja elujõulisemad. Nende inimeste panus kogukondades on kullakaaluga, miks siis mitte neid inimesi ja ameteid väärtustada?
Seetõttu tulebki loovaid oskusi arendava, muusalise huvihariduse ja huvitegevusega seonduv läbi arutada ja selgetele alustele seada, muidu seame ohtu talendiarenduse ja ühiskonna innovatsioonivõimekuse.
“Seades riiklikke sihte hariduses, on vaja mõista sügavaid sotsiaalmajanduslikke seaduspärasid ja korraldada hariduselu sel moel, et see aitaks ühiskonda vaesuslõksust välja, mitte ei suruks sinna kihistumise kaudu aina uusi põlvkondi.”
Kultuuri– ja hariduspoliitikate eesmärgid rahvastiku arengu vaates
Iga ühiskonna käekäik (nii majanduslik, kultuuriline kui ka sotsiaal-poliitiline) sõltub sellest, kui andekad, loovad ja võimestatud on selle ühiskonna inimesed. Maailmas on teadvustatud inimarengu tähtsust ja talentide panust ühiskonna innovatsioonisüsteemis (Human development approach5).
Rahvastiku kui ühiskonna andekuse ressursi uurimise ja arendamisega tegeldakse paljudes Euroopa riikides süvendatult. Uuringud näitavad, et mitmekülgse haridusega loovad ja aktiivsed kodanikud on tervemad, tulevad paindlikumalt toime probleemidega ja panustavad rohkem majandusse.
Näiteks on leitud, et kunstihariduse lai kättesaadavus on otseselt seotud kõrgkultuuri arenguga, et juurdepääs tehnika- ja loodushuviharidusele toetab täppisteaduste ja tehnikavaldkonna arengut, (näiteks 78 protsenti nobelistidest on väitnud, et leidsid oma ande, tegevusvaldkonna tänu lapsepõlves kujunenud huvidele).
Samuti on teada seosed rahvatervise, spordiklubide, -taristu ja hästitoimiva treenerite süsteemide vahel. On tõestatud, et aktiivne seltsielu, kultuuriline eneseväljendus panustab ühiskonna heaolusse, kasvatab õnneindeksit ja sidusust. Lisaks on teada, et inimeste aktiivne osalus kogukondades ja kodanikeühendustes arendab demokraatiat.6
Just laia mõju tõttu on mitmetes Euroopa riikides seatud riiklikult läbi mõeldud eesmärgid muusalisele huviharidusele. Seda teed on läinud näiteks Iirimaa, kus käivitati viieaastane riiklik programm: “The Creative Ireland Programme, from 2017 to 2022″, 7ja Šotimaa, “Creative Scotland”. 8
Kuid ka Soomes9, Põhjamaades, Islandil ning mujal Lääne-Euroopas nähakse loovuse edendamisel ühiskonna alusväärtusena olulist rolli huviharidusel. Programmide “Creative Finland”, “Creative Scotland” poliitiline meede lähtub Euroopa Liidu programmist “Loov Euroopa 2014-2020”, mida Eestis rakendab EAS, kuid siin vaadeldakse seda poliitikat kitsamalt, loomemajanduse poliitikana ja mitte üldrahvaliku inimarengu programmina.
Maailma rahvaste väärtustekaardil, ellujäämisväärtuste ja eneseteostuslike väärtuste skaalal, mida Ronald Inglehart ja Christian Welzel (2017) oma võrdlevas uurimuses kirjeldavad, paigutub Eesti ühiskond ilmalike ja ellujäämisväärtuste teljestikule ja mitte eneseteostuslike väärtuste skaala otsa, kus asuvad Lääne–Euroopa riigid ning Põhjamaad.10
Eesti kuulub endiselt ellujäämisväärtustest lähtuvate riikide sekka, sest Ingleharti (2018)11 sõnul eeldab eneseteostuslike väärtuste ja võimaluste juurde jõudmine ühiskonnas teataval tasemel jõukust, mida Eestis ei jagu – kel kõht tühi, see ei loe luulet ega taha tantsida.
Iga viies inimene Eestis elab suhtelises vaesuses, ligi 300 000 meie seast.12 Pea iga teine üle 65-aastane ja iga kuues laps. Kuid vaesusel on pika vinnaga tagajärjed, süvenevat kihistumist väikese rahvaarvuga Eesti ühiskond lubada ei saa.
Saame vaesusest tulenevat kihistumist pehmendada, kui mõistame, et haridus- ja kultuuripoliitika pole pelgalt kulupoliitika, vaid arenguressursi loomise poliitika, nagu on selgitanud ka Erik Terk inimarengu aruandes. Seades riiklikke sihte hariduses, on vaja mõista sügavaid sotsiaalmajanduslikke seaduspärasid ja korraldada hariduselu sel moel, et see aitaks ühiskonda vaesuslõksust välja, mitte ei suruks sinna kihistumise kaudu aina uusi põlvkondi.
Kokkuvõtteks
“Huvihariduse” termini asendamine “noortetööga”, on pikemas perspektiivis halbade tagajärgedega, kui asjale vaadata valdkonna sisulisest või inimarengu seisukohalt. Huviharidus väärib senisest suuremat tähelepanu, riiklikult mõtestamist ja eesmärgistamist rahvastiku üldise arengu (inimvara) kontekstis ning ka tervikliku süsteemina korrastamist.
Lähtudes inimarengust ja rahvastikust kui andekuse ressursist, tuleb kaaluda huvihariduse käsitlemist eraldi elukaarepõhise talendipoliitikana, mis on riiklikult oluline ja panustab ühiskonna innovatsioonivõimekusse, jätkusuutlikusse arengusse.
Tähtis on, et nii huviharidus kui ka vabaharidus oleksid võimalikult kättesaadavad ja vabad mistahes ideoloogilisest või instrumentalistlikust survest, käsitletud hariduse osana ning riiklikult teadvustatud kui inimõigus, õnnelikkuse ja ühiskonna heaolu eeldusena.
Algselt avaldatud: 15.06.2019 https://www.err.ee/
